Millega riskid, kui oled töövestlusel „kameeleon“?
Me tihtipeale peegeldame alateadlikult meie ümber olevate inimeste käitumist, eriti siis, kui püüame jätta head muljet – nimetagem seda kameeleoni efektiks. Uuringud näitavad, et kui teiste inimeste žeste, kõne või poose imiteerime, siis tavapäraselt muutume nende inimeste jaoks meeldivamaks. Texas Tech ja Drew Ülikooli psühholoogiateadlaste tiim leidis aga oma viimases uuringus, et inimesed imiteerivad alateadlikult ka negatiivset käitumist ning see võib neile hoopis probleeme valmistada.
Eelmainitud ülikoolide teadlased leidsid, et simuleeritud telefoniintervjuu käigus imiteerisid tööotsijad tahtmatult oma tulevase potentsiaalse ülemuse negatiivset hääletooni. Selline käitumine andis neile lõpptulemusena madalamad hinnangud võrreldes kontrollgrupiga, kes vestles telefonis neutraalse hääletooniga „ülemusega“.
„Käesolev uuring näitab meile seda, et inimesed imiteerivad suhtlemise käigus negatiivseid käitumismustreid isegi siis, kui selline imiteerimine toob kaasa negatiivse tulemuse,“ kirjutavad teadlased ajakirjas Journal of Experimental Social Psychology. “Vähemalt on nüüd selge, et käitumise imiteerimisel on ka tumedam pool.“
Kui intervjueerijal on kandidaadi suhtes negatiivsed ootused, siis võib ta alateadlikult väljendada seda suhtumist oma hääletooni, näomiimika või hoiakuga. Kandidaadid, kes tahtmatult imiteerivad sellist negatiivset käitumist, võivad jätta endast intervjueerijale seetõttu halvema mulje. Sisuliselt võime siit järeldada, et intervjueerija negatiivsest käitumisest võib saada isetäituv ennustus, kallutades seeläbi intervjuu lõpptulemust.
Uuringus osales 54 naissoost üliõpilast, kellele öeldi, et nad võivad võita 50 dollarit, kui nad osutuvad simuleeritud tööintervjuu käigus parimaks kandidaadiks. Ametikoht, kuhu kandideeriti, oli ülikoolilinnaku reisibüroo õpilasmänedžer. Enne telefoniintervjuud paluti tudengitel pidada väike kõne oma teadmistest ja oskustest, mis võeti siis nende normaalse kõnetooni aluseks. Telefoniintervjuu ajal vastas iga kandidaat samadele eellindistatud küsimustele, mis puudutasid nende eelnevat töökogemust. Kõik küsimused olid lindistatud sama naisintervjueerija poolt, kuid osadelt tudengitelt küsiti küsimusi neutraalsel hääletoonil ja teistelt negatiivse hääletooniga.
Hiljem paluti kõigil kandidaatidel hinnata oma intervjuukogemust küsitlemise käigus. Hinnangud puudutasid seda, kui mugavalt, närviliselt või eneseteadlikult kandidaadid end intervjuu ajal tundsid. Selgus, et negatiivse hääletooniga küsitluses osalenud kandidaatide vastused ei erinenud sugugi nende kandidaatide vastustest, mis viidi läbi neutraalse hääletooniga intervjueerijaga.
Pärast intervjuud hindasid kaks kodeerijate tiimi kandidaatide intervjuu sooritust – ühed audiosalvestuse ja teised intervjuu transkribeeringu alusel. Kodeerijad hindasid 9-pallisel skaalal kandidaatide suhtlemisoskust, oodatud tulemusi ning tõenäosust saada valituks.
Lisaks lasti kandidaatide audiosalvestused läbi madala läbilaskega filtri, mis eemaldas kõik äratuntavad sõnad, kuid jättis hääletooni muutmata. Oli veel ka kolmas kodeerijate tiim, kes määras kandidaatide kõnes hääletoonid, mis viitasid soojusele, entusiasmile, huvile ja innustusele.
Teadlased avastasid, et kandidaatide hääl muutus intervjuu käigus, et sobituda intervjueerija omaga ja seda ka siis, kui intervjueerija kasutas negatiivset hääletooni. Kandidaadid, kes vestlesid negatiivse alatooniga intervjueerijaga, hakkasid peagi küsimustele vastama palju negatiivsema alatooniga kui neile tavaks oli. See viis omakorda soorituses madalamate tulemusteni võrreldes neutraalse hääletooni kontrollgrupiga.
„Selle eksperimendi tulemused näitasid, et simuleeritud intervjuul osalejad imiteerisid intervjueerija negatiivset hääletooni ja et intervjueerija hääletoon mõjutas osalejate sooritust ning seda seeläbi, et intervjeeerija hääletoon mõjutas osalejate hääletooni,“ võtsid teadlased asja kokku.
Tänase päevani on enamik imiteeriva käitumise uuringuid keskendunud positiivsetele käitumistele ja tulemustele. Selle uuringu tulemused annavad aga alust uskuda, et negatiivse imiteerimise asjaolud ja võimalikud tagajärjed moodustavad tuleviku uuringutest tähtsa osa. Näiteks on täiesti võimalik, et negatiivse imiteerimise protsess soodustab järkjärgulist konfliktide tekkimist igapäeva elus.
