Eva-Maria Kangro kaitses doktoritöö psühholoogias

Dissertatsiooni üheks peamiseks eesmärgiks oli selgitada situatsioonitingimuste osa impulsiivsuse avaldumisel. Töös kajastatud uuringud olid kantud sotsiaal-kognitiivsest lähenemisest isiksusele (Chen, 2003; Kammrath et al., 2005; Mischel, 1973, 2004), mille järgi isiksuseomadused on sisukalt mõistetavad vaid kontekstis, milles nad avalduvad. See tähendab, et kui erinevad olukorrad omavad inimese jaoks erinevaid tähendusi, siis ka kognitiivsed, emotsionaalsed, füüsilised ja käitumuslikud reageeringud on situatsiooniti erinevad. Teisisõnu, impulsiivsuse kui isiksuseomaduse avaldumine eeldab teatavat konteksti, nii psühholoogilise kui välise keskkonna mõttes (nt Cervone, Shoda, & Downey, 2007).

Esimeses peatükis esitletud uuringu tulemused toetasid ideed käitumise ja konteksti loomulikust seosest. Tavakirjeldused impulsiivsuse olemuse kohta olid suuresti kooskõlas impulsiivsust käsitlevate teooriatega (nt Barratt & Patton, 1983; Eysenck, 1993; Whiteside & Lynam, 2001), kuid selle mööndusega, et inimesed kasutasid isiksuseomaduse kirjeldamisel valdavalt “kui…siis” konstruktsioone. See tähendab, et omaduse avaldumine seoti kontekstiga. Veelgi enam, impulsiivsete episoodide kirjelduste põhjal ilmnes korrapärane psühhosotsiaalsete kontekstitegurite struktuur. Nimelt selgus, et impulsiivse käitumise erinevad aspektid avalduvad enim turvalistes ja vabades tingimustes ning seisundis, mis viitab pigem negatiivsetele emotsioonidele ja väsimusele. Niisiis, tegemist on kogumi psühholoogiliselt aktiivsete komponentidega, millel on käitumise avaldumisel funktsionaalne roll ning mis kehtivad hulga erinevate situatsioonide kohta (Fleeson, 2007; Shoda et al. 1994; Wright & Mischel 1987).

Kolmandas peatükis olid vaatluse all alkoholi tarbimisega seotud kogemused ning selgus, et enamiku jaoks, kes kirjeldasid oma purjujoomissituatsiooni, oli joomisel selgelt sotsiaalne tähendus. Lisaks asjaolule, et joodi enamasti koos kaaslastega, peeti kogu sotsiaalset atmosfääri purjujoomist stimuleerivaks. See on kooskõlas varasemate tulemustega, mis on näidanud, et koostegutsemine soodustab positiivseid tundeid ja sarnast käitumist, isegi kui seda protsessi otseselt ei teadvustata (nt Chartrand & Bargh, 1999; Ferguson & Bargh, 2004).

Kui impulsiivsus on nähtus, mis avaldub inimese ja keskkonna vastasmõjus, siis võib edasi järeldada, et erinevad inimesed käituvad väliselt sarnastes keskkondades erinevalt, sest nende tundlikkus situatsioonitegurite suhtes on erinev. Kolmandas peatükis oletati, et kõrgem enesekontroll seostub madalama vastuvõtlikkusega situatsioonist tulenevatele nõudmistele (Kangro & Hagger, 2010; Trope & Liberman, 2003). Tõepoolest, situatsioonilised tegurid mängisid oluliselt väiksemat rolli kõrgema enesekontrolliga inimeste käitumises. Seejuures ennustas nõrgem enesekontroll ja kõrgem tundlikkus situatsiooniliste tegurite osas ka üldist joomissagedust. Vastajaid, kes ei tõlgendanud sotsiaalset kliimat kui joomist soodustavat asjaolu, kaldus iseloomustama kõrgem enesedistsipliin ja –kontroll. Tuginedes uuringutele, mis on kinnitanud abstraktse mõtlemise seost parema eneseregulatsioonivõimega (nt Fujita & Han, 2009; Kangro, 2010b), võib joomiskäitumise kontekstis oletada, et kõrgema enesekontrolliga inimesed tõlgendavad situatsioonilisi tegureid abstraktsemal moel ja on seega ümbritsevast vähem kõigutatud.

Eelnevaga on kooskõlas ka varasemad tulemused, mille kohaselt inimeste käitumine potentsiaalselt ärgitavates olukordades sõltub suuresti vaatenurgast, mis antud olukorrale võetakse (nt Beck, 1995; Ellis & Grieger, 1977; Metcalfe & Mischel, 2004). Uuringud (Fujita & Han, 2009; Liberman et al., 2007) on näidanud, et viis, kuidas inimesed tõlgendavad või mõistavad situatsioone, võib olla kriitiline faktor otsustuste – sh enesekontrolliga seonduvate – tegemisel. Nii näiteks aitab reflektiivne sõnavara ja interpretatsioonide laiendamine toime tulla enesekontrollikonfliktidega (Dodge & Coie, 1987; Gross & John, 2004).

Teises peatükis esitletud uuring näitas, et kõrgema taseme (st abstraktsete) tõlgenduste kasutamine mõtete, tunnete ja käitumise kirjeldamisel on efektiivse eneseregulatsiooni oluline komponent. Eva-Maria Kangro pakkus välja klassifikatsiooni, mis eristab „külma“ ja „kuuma“ agressiivsust, ühendades kolm agressiivse käitumise aspekti: käitumise enda, eksekutiivse toimimise ja enesekirjelduste abstraktsuse (Dodge, 1991; Liberman et al., 2007; Luria, 1973; Mischel et al., 1989). Tulemused näitasid, et „kuumade“ agressiivsete laste eksekutiivne funktsioneerimine (nt võime ühelt teemalt teisele lülituda) oli keskmisest madalam, viidates seega impulsiivsusele, samuti sisaldasid nende enesekirjeldused vähem abstraktseid tõlgendusi. „Külmad“ agressiivsed lapsed näitasid seevastu üles kõrget eksekutiivset funktsioneerimist, mis viitab madalamale impulsiivsusetasemele, enesekirjeldustes kasutasid nad aga keskmisel hulgal abstraktseid tõlgendusi. Võib oletada, et „kuuma“ agressiivsust saab vähemalt osaliselt ennetada ja tasakaalustada reflektiivsete pädevuste arendamise kaudu, suunates tähelepanu laste arutlusoskusele ja tõlgenduste repertuaarile. Koolikontekstis võimaldaks see tulla edukamalt toime ka laste käitumisprobleemidega.  

Disseratsiooni viimane laiem eesmärk oli selgitada, milline on enesekontrolli osa tervisekäitumise kontekstis, võttes fookuse alla füüsilise aktiivsuse, söömise jälgimise ja alkoholi tarbimise. Kolmandas peatükis esitatud tulemused kinnitasid varasemaid uuringuid, mis on leidnud, et positiivne tervisekäitumine on seotud suutlikkusega oma käitumist efektiivselt reguleerida (nt Hoyt et al., 2009; Orbell & Hagger, 2006). Selgus, et kõrgema enesekontrolliga inimesed olid füüsiliselt aktiivsemad, jälgisid enam toitumist ja pidasid joomisega piiri rohkem kui madalama enesekontrolliga inimesed. Samuti olid nende kavatsused toitumise ja kehalise aktiivsuse osas tugevamalt seotud reaalse käitumisega. Siiski, kõrgem enesekontroll ennustas otseselt vaid füüsilist aktiivusust. Söömise jälgimise ja purjujoomise kontekstis vahendasid enesekontrolli efekti kavatsused, hoiakud, tunnetatud käitumuslik kontroll ja oluliste inimeste arvamus. Siin võib üks seletus peituda söömise ja joomise fundamentaalselt erinevas olemuses võrreldes füüsilise aktiivsusega. Kui liikumine on tegutsemisele orienteeritud käitumine, mis nõuab pigem stimulatsiooni kui piiranguid, siis söömise jälgimise ja joomisega piiri pidamise väljakutse seisneb sageli kiusatustele vastuseismises.
Võttes arvesse varasemaid uurimistulemusi, mille kohaselt orientatsioon mõtete-tunnete allasurumisele pole nii tõhus kui olukordade ümberhindamise strateegia ehk abstraktsem mõtlemisviis (nt Gross & John, 2004), siis edasine uurimistöö võiks selgitada enam, kuidas toimivad reflektiivsed taktikad söömiskäitumise (nt impulsiivne söömine) ja alkoholi tarbimise (nt purjujoomine) kontekstis.

Väitekiri kajastas kokku kolme uuringut, millest igaüks keskendus impulsiivsuse avaldumisele mõneti erineva nurga alt, kuid mis kõik baseerusid sotsiaal-kognitiivsele isiksusekäsitlusele. Tulemused toetasid ideed käitumise situatsioonitundlikkusest, pakkudes seega implitsiitselt kinnitust lähenemisele, mis rõhutab isiksusesisese variatiivsuse olulisust isiksuse mõistmisel. Antud tulemuste valguses on oluline, et edasine uurimistöö aitaks jõuda terviklikumale arusaamale isiksuse- ja situatsioonijoonte vastastikusest koosmõjust, näiteks selgitades situatsioonikarakteristikute ja impulsiivse käitumise erinevate aspektide kombinatsioone. Teine oluline järeldus puudutab eneseregulatsiooni (nt impulsiivse käitumise) seoseid iseendast ja keskkonnast arusaamisega. Seega on vaja täiendavaid uuringuid, mis aitaksid selgitada keerukat seost interpretatsioonide taseme ja eneseregulatsiooni võime vahel.

***
Lähem info: Eva-Maria Kangro (evamaria@psience.ee)