Tee see kiirelt ära: inimesed valivad raskemaid ülesandeid, et saaks töö kiiremini tehtud
Igasugune edasilükkamine, viivitamine, või peene sõnaga prokrastineerimine on üsna tavapärane käitumine meie igapäevaelus. Hiljutine teadusuuring teab aga öelda, et on veel olemas ka selline nähtus nagu kalduvus kiirustamisele (pre-crastination), et ülesannetega esimesel võimalusel ühele poole saada, isegi kui see nõuab suuremat füüsilist pingutust. Need inimesed teevad tihtipeale valiku alustada ülesandega nii kiiresti kui võimalik, et seda lihtsalt oma töölaualt ära saada. Ja seda isegi siis, kui nad peavad selle nime füüsiliselt rohkem pingutama.
“Enamik meist tunneb stressi kõikide nende asjade pärast, mida on vaja ära teha. Me teeme pidevalt erinevad nimekirju sellest, mida teha tuleb, ja mitte ainult paberile või nutitelefoni, vaid koostame neid nimekirju ka oma peas,“ räägib psühholoogiateadlane ja uuringu autor David Rosenbaum. “Meie avastused viitavad sellele, et soov vähenda stressi, mis kaasneb kogu selle informatsiooni talletamisega meie lühimälus, paneb meid füüsiliselt end ületama ja võtma suuremaid riske”.
Rosenbaum ja tema kolleegid koostasid teadustöö, et uurida, milliseid kompromisse inimesed teevad valides kui suuri raskusi ja kui kaugele kanda. Testides uuringus osalejaid erinevates katsetes, leidsid teadlased üllatava seose; inimesed valisid tihti tegevuse, mis nõudis suuremat füüsilist pingututust. Näiteks valiti tõstmiseks lähemalasuv ämber, kuigi seda tuli kaugemale vedada. Justkui ebapraktiline? Teadlased otsustasid asja lähemalt uurida.
Nad tegid kokku 9 eksperimenti, millest igaühel oli sarnane ülesehitus. Tudengitest osalejad seisid ühe tänava lõpus ja tänavatele oli paigutatud kaks müntidega täidetud ämbrit, kumbki erineval kaugusel. Osalejatele öeldi, et nad peaksid kõndima tänava lõppu ilma peatumiseta ja tegema valiku, kumma ämbri nad kontrollpunkti viivad.
Esimesel kolmel katsel valisid osalejad pigem ämbri, mis asus neile lähemal. See omakorda tähendas, et ämbrit tuli selle katse puhul kaugemale kanda. Kui tudengitelt küsiti, et miks nad valisid ämbri, mille valisid, siis tihti tuli vastuseks: “ma tahtsin võimalikult kiiresti ülesandega ühele poole saada”.
Teadlased jõudsid huvitavae järeldusele.
“Meie avastused viitavad sellele, et kuigi meie osalejad teadvustasid oma valikuga kaasnenud suuremat füüsilist pingutust, siis pöörasid nad tähelepanu ka vaimsele pingutusele,” selgitab Rosenbaum. “Osalejad soovisid lõpetada ühe alamülesannetest, mida nad pidid tegema – ämbri ülesvõtmine – võimalikult kiiresti selleks, et viia lõpuni terve ülesanne, mis oli ämbri viimine kontrollpunkti”.
Ämbri ülesvõtmine võib näida pealiskaudse ülesandena, kuid Rosenbaum spekuleerib, et see oli osalejate peas olevas nimekirjas üsna esmane.
“Lähimat ämbrit üles võttes said nad selle ülesande oma peas olevast nimekirjast maha tõmmata kiiremini, kui nad oleksid saanud seda teha, võttes üles kaugemal asuva ämbri.
Need tulemused toovad omakorda esile veel mitmeid küsimusi, mida Rosenbaum ja tema kolleegid soovivad uurida. Nagu näiteks, milline on seos viivitamise ja ülesande võimalikult kiiresti lõpule viimise soovi vahel?
Teadlastel tekkis ka huvi, kas füüsilise võimekuse piirid võiad samuti tulemusi mõjutada.
“Kui inimese jaoks on juba määravaks see, et ta teab oma vähest suutlikkust kanda raskusi pikka maad, siis võib ta ka olla oma otsustes kaalutletum,” selgitab Rosenbaum. “Vanemaealised ja nõrgemad inimesed võivad seega tulla oma mälu juhtimisega paremini toime, kui inimesed, kes on kehaliselt võimekamad.”