Kas käitumine “ma teen seda homme” on lihtsalt meie evolutsiooni loogiline jätk ?

“Igaüks meist lükkab vahel midagi edasi – see on
normaalne. Kuid meie soovisime leida põhjuse, miks mõned lükkavad asju edasi
rohkem kui teised ning miks viivitajad näivad rohkem tegevat rutakaid ja läbimõtlematuid
otsuseid,” selgitab Colorado Ülikooli psühholoogia teadlane ja uuringu autor
Daniel Gustavson. ”Vastused nendele eelnevatele küsimustele võimaldaksid meil
mõista paremini, mis see viivitamine on, miks see ilmneb ja kuidas seda
vähendada”.

Evolutsioonilisest
vaatenurgast on impulsiivsus täiesti õigustatud: meie esivanemad  pidid panustama vahetule kasule, sest homne
päev oli alati ettearvamatu. Viivitamine
see-eest on aga ilmunud meie käitumisesse alles hiljuti. Tänapäevases maailmas
on meil kaugesse tulevikku seatud palju selgeid eesmärke, mille saavutamiseks peaksime
valmistuma ja tegevusi planeerima. Kui oleme impulsiivsed ja kaldume
pikaajalistest eesmärkidest kõrvale, siis väljendub see tavaliselt asjade edasi
lükkamises.

On
täiesti loogiline, et alatasa viivitavad ja edasi lükkavad inimesed  võivad kokkuvõttes olla väga impulsiivsed. Miks
see aga nii on? Millised kognitiivsed, bioloogilised ja keskkonnast tulenevad
mõjutused sellise käitumise eest vastutavad?

Kõige
tulemuslikum viis mõistmaks, miks impulsiivsus ja viivitamine omavahel seostuvad,
on uurida, kuidas töötavad need omadused identsetel kaksikutel.  Nimelt on nendel kaksikutel 100% ulatuses
samad geenid ja nad käituvad sarnasemalt kui kaksikud, kellel on vaid 50% samad
geenid (nagu kõigil teistel pereliikmetel). Seega on võimalik selgitada, mil
määral mõjutavad käitumist (viivitamist ja impulsiivsid reaktsioone) geneetilised
ja mil määral keskkonnast tulenevad tegurid.

Gustavson ja
tema kolleegid palusid 181 identsel kaksikutepaaril ja 166 erimunarakukaksikute
paaril täita mitmeid teste, et selgitada välja nii nende kalduvus käituda
impulsiivselt ja viivitada kui ka võimekuse seada ja hoida oma eesmärke. Nad leidsid,
et viivitamine on päritav, just nagu impulsiivsus. Ja veelgi enam –
geneetiliselt on viivitamine ja impulsiivusus täielikult kattuvad. See
tähendab, et pole ühtegi geneetilist mõjutust, mis oleks ainuomane vaid ühele
iseloomuomadusest. See avastus viitab sellele, et geneetiliselt lähtudes on
viivitamine impulsiivsuse evolutsiooniline „saavutus“. Ja impulsiivsus omakorda
on meie tänapäevases elus palju sagedasem nähtus kui see oli meie
eelkäijatel. 

Lisaks
sellele, et viivitamine ja impulsiivsus on omavahel seotud, on seda ka võimekus
tulla toime endale seatud eesmärkidega. See omakorda toetab ideed, et edasi
lükkamine, tormakate otsuste tegemine ja ebaõnnestumine eesmärkide saavutamisel
pärinevad kõik ühisest geneetilisest baasist.

Nüüd uurivad
Gustavson ja tema kolleegid seda, kuidas viivitamine ja impulsiivsus on seotud kõrgema
taseme kognitiivsete võimetega (näiteks tahtliku soorituse või enesevalitsemisega)
ning kas ja kuidas need samad geneetilised mõjutused on seotud teiste
eneseregulatsiooni aspektidega meie igapäeva elus.

„Kui õpime
paremini tundma põhjuseid, miks me viivitame, siis saame sekkuda ja võimalik,
et sellist käitumist ka ennetada. See omakorda aitaks meil olla üle juurdunud
soodumusest lasta end häirida kõrvalisest asjadest ja seetõttu kalduda teelt
kõrvale,“ võtab Gustavson oma avastuse kokku.