Me ei ole kogu aeg õnnelikud ja see on okei
Lehed on puudelt langenud ning esimene lumi maha sadanud. See on märk sügise saabumisest, ajast, mil inimesed muutuvad taas tubasemaks ning poevad meeleldi kevade saabumiseni oma kookonisse. Härdust toob hinge ka lähenev jõuluaeg, mil hakatakse lõppevale aastale ja selle tähenduslikkusele tagasi vaatama. Inimese sisemise potentsiaali ja tähenduslikkuse uurimine sai psühholoogias populaarseks 90-ndatel. Levima hakkasid heaolu ja õnne uuringud, et elada rahulolevamat ja täisväärtuslikumat elu. Uuringuid on tehtud palju, ent inimeste õnnetunnet pole siiski suudetud tõsta. Miks?
Kõike ei saa – mis läheb üles, peab ka alla tulema
Probleemi põhjus peitub selles, et oleme inimestena programmeeritud olema ka rahulolematud. Jennifer Hecht, kes on filosoofina uurinud õnne ajalugu, väidab, et inimesed kogevad erinevat tüüpi õnne. Mõned õnne vormid võivad olla üksteisega isegi vastuolus. Viimane tähendab, et ühte tüüpi õnne kogemine võib kahandada teist tüüpi õnne kogemist. Meil ei ole võimalik samaaegselt tunda ja kogeda erinevat tüüpi õnnelikkuse ühtset kuhjumist. Näiteks rahuldustpakkuv elu, mis tugineb edukal karjääril ja heal abielul võib välistada pidevaid enesekesksed naudingud. Uuringud näitavad, et kui ühes eluvaldkonnas õnn kasvab, siis teises see kahaneb. Põhjus seisneb meie aju infotöötlusprotsessis. Toome näite. Kas pole tuttav ütlus „kas ei oleks suurepärane, kui … „ (ma läheksin ülikooli, abielluksin, …). Harvem kuuleme aga inimesi ütlemas „kas see ei ole hetkel suurepärane“. Oleme programmeeritud selliselt, et tulevik tundub alati helgem kui minevik ja olevik. Samuti mäletame minevikust rohkem positiivset kui negatiivset, meenutades sageli „vanu häid aegu“ ning unustades nendes toimunud argipäevased ebameeldivused. Samuti kipume alahindama negatiivsete sündmuste juhtumise tõenäosust oma elus ning ülehindama positiivsete sündmuste tõenäosust. Aga miks siis?
Soovmõtlemine kui evolutsiooniline eelis
Selline soovmõtlemise enesepettus aitab meil edasi liikuda – kui minevik on helge ja tulevik veelgi helgem, siis on meil motivatsiooni ebameeldivast tänasest edasi liikuda. Kui ülikoolis tudengitele öelda, et nad on 20 aasta pärast sama õnnelikud kui täna, siis nad ilmselgelt jahmuvad. Tulevikus mäletavad nad aga õnnelikku ülikooliaega. Ka hetkeline õnnetunne asendub kiiresti oleviku kriitikaga. Näiteks kirjanik, kes oma tulevasele teosele mõeldes tunneb, et ta on „keegi oluline, kes kirjutab raamatut“, võib raamatu avaldamisel jõuda kiiresti tõdemuseni, et ta on „keegi, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu“. Rahulolematus tänasega ning unistus helgemat tulevikust on just see, mis hoiab meid liikumises ning annab motivatsiooni. Samuti, soojad mälestused minevikust annavad kindlust, et otsitav hea tunne on saavutatav. Teadlikkus sellest, et õnn eksisteerib ning on veetlev kaaslane, mis ei jää pikaks, aitab meil õnne selle saabudes ka rohkem väärtustada. Samuti, teadmine sellest, et õnne pole võimalik kõikides oma elutegevustes korraga mitte kellelgi kogeda, aitab meil vältida kadedust, üht suurimat õnne pärssijat.
Ka iga ettevõte oma eesmärkidega püüdleb helgema tuleviku poole. Nii ka meie Psience’i meeskond või olgem täpsed, naiskond. Soovime kasvada, soovime teha asju järjest professionaalsemalt, soovime meeskonnana saada targemaks ja tugevamaks. Ometi oleme juba täna suurepärased ning meil on koos tore.
Kutsun üles nägema inimesi ja toredaid positiivseid sündmuseid rohkem just tänases päevas – väärtusta igat inimest ning märka ka igat väikest edusammu tänases hetkes. Olgem üksteisele väärtuslikud ja väärikad kaasamõtlejad ja tugisambad ka sumeda sügise sügavamates mõtetes.
Anne-Mari Ernesaks
Frank T. McAndrew Professor, Knox College, 12. Oktoobril 2016, http://www.psychologicalscience.org/